Lund täis taevas on, ja maagi,
Und ta valguses ma nüüd ei saagi.
Lumme mattuv maa jääb tasa talveunne,
minu südant veel ei puutu rahutunne.

Ja lumeingleilt me
Laenuks tiivadki saame,
Seltsis maalime
Nii valgeks-valgeks maa me,
Valge lumm
Ka vastu naabermaja liibub
Ja neile juba näib,
Et kannamegi valgeid tiibu.

Näib, et vaikus peatab talveaja
Siis, kui lausud tasa: „Sõnu pole vaja!“
Sinu embus tundub lumivalge, hele,
Ja nii pääsen ligi ka sinu südamele.

Meil lumes veelgi külmem on kui puudel,
koos sulada me saame kevadkuudel.
Meidki siis leiab uinuvana päike –
ta mõistvalt muigab vaid, sest tema teab ju kõike.